Niisiis, eelmine nädal tuli mul mõte taaskord idasse minna. Kuna ühtegi transporti otseselt sinna minemas polnud, siis tuli mõte pool teekonnast hääletada. Esimene päev läks buss Jökusalronisse, ning järgmine päev hakkasin 09:00 siis sealt hääletama. Eskifjördurisse oli maad sealt oma 400km ning eesmärgiks võtsin 17:00 kohal olla.
Esimesed kaks tundi möödused peamiselt siis jalutades. Selle aja jooksul sõitis idasse vist 3 autot, keegi muidugi küüti ei pakkunud.
Ilm oli üldiselt täiuslik.
Vahepeal korjas mind siis ka lõpuks üks auto peale, kes mu Höfni juurde viis. Järgnev tund möödus jälle jalutades, nüüd siis juba suund põhja poole. Vahepeal tuli mõte tee kõrvalt mõni hobune võtta.
Kui mind kolmandat korda peale korjati, olin juba jõudnud jalutada pea selle tagumise mäeni.
Tee peal kohtusime ka veel teiste kohalikega.
Ja nii ilusat ilma vist ma pole seal veel näinud.
Koolimajja astusin Eskifjörduris täpselt 16:45, seega jäi 15 minutit isegi varu. Kuigi ilm oli seal ilus, siis kõrval olevatel fjördide vahelistel aladel möllasid lumetormid.
Kokku veetsin seal siis 3 päeva, enne kui teekond tagasi Reykjaviki algas. Tagasi otsustasime tulla mööda põhjarannikut. Viimati sõitsin mina seda läbi Oktoobris. Interneti kohaselt pidid teed olema vabad ja ilm ilus. Ja muidugi koheselt, kui mägedesse jõudsime, tuli lumetorm. Autot kaevasime välja vist üle tunni. Ja see ei jäänud muidugi viimasel korraks, kokku oli neid 4 või 5. Mainiks, et tegemist on veel saart läbiva peamise maanteega.
Autost oli vaatepilt põhjas enamus ajast selline. Reykjaviki jõudsime umbes 22:00. Selleks ajaks olin jõudnud vähemalt 3 korda täielikult läbi vettida ning uuesti ära kuivada.
Kahju, et uiske ei ole.
Ilusate ilmade puhul on siin järv alati rahvast täis.
Üpris halb pilt, kuid statiivi polnud. Mõned nädalad tagasi olid päris ilusad virmalised jälle.
