Mõtlesin, et võtan täna ennast veidi kokku ja kirjutan üle pika aja jälle midagi. Alustaks siis sündmustest, mis toimusid umbes kuu aega tagasi.
Nimelt toimub iga aasta siin Reykjavikis suur Airwavesi muusikafestival, kus artistid mängivad pea kõikjal baarides üle Reykjaviki ning ka peamises kontsertmajas - Harpas. Ka iga aasta on meie organisatsioon sellega seoses töölaagrit pidanud ning vabatahtlikke saatnud pileteid müüma ja muid asju sellega seoses korraldama. Kõik saavad sellega kaasa ka tasuta festivalipassi, mille hind muidu oleks umbes 240 euro kanti. Otsustasin ka ise kaasa teha ning olin neli päeva tööl Harpas, nö. backstage alas ja aitasin õhtuseid asju ette korraldada. See koosnes muidugi sellest, et enamus ajast jõin teed/kohvi ning kuulasin üksinda keset saali soundchecke.
Harpa kontsertmaja.
Muidugi mulle endale olid enamus artiste täiesti tundmatud ja väga midagi arvata ei osanud. Üheks peaesinejaks siin oli Olafur Arnalds, kelle kontserdid alati ülikiirelt välja müüakse. Sai temaga ka vesteldud, kuid siis polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Lähiajal peaks ta ka Tallinnas esinema ja soovitaks vaatama minna. Üheks ta inspiratsiooniks on just Arvo Pärt. Teine peaesineja oli Kraftwerk, kelle kontserdil pidi 3D visuaalide jaoks prille kandma, terve see kontsert kummitab siiani. Esines ka üks Eesti bänd - Jakob Juhkam bänd, kes päris mõnusat proge tegid.
Pärast festivali mõtlesime, et tahaks veidi rahu ning tuli plaan, et sõidame Reykjavikist välja mõneks päevaks. Otsustasime, et läheme Westmanni saarele. See asub Islandi lõunaosas ning autoga on sadamasse umbes 5 tundi, ning seejärel praam sõidab saarele pool tundi. Arvasime, et läheme häälega ja esimese peatuse mõtlesime teha Hveragerdis, kust seejärel siis järgmine päev edasi minna. Kuna Hveragerdis on ka üks meie töölaagreid, siis oli see igati sobiv.
Enne hääletamist rääkisin, et kui lihtne on siin niiviisi kuulsaid isikuid kohata. Mõni sekund hiljem jääb meie kõrvale seisma päris uhke maastur ning juht rääkis, et kuna läheb ise ka Hveragerdisse, siis viskab meid ära. Naljakas oli see, et me ei jõudnud hääletama hakatagi, kui juba keegi kinni pidas. Tee peal juhtusin siis küsima, et mida ta teeb ning sain vastuseks, et tal on lastesaade üle 100s riigis. Veera koheselt ütles, et tal on kogu aeg tunne olnud, et teab teda kusagilt. Nimeks siis Lazy Town. Ma ise kuulnud pole, kuid pidi mujal päris populaarne olema. Siiani mõtlen, et oli ikka üks kummaline kokkusattumus.
Tüüp, kes meid siis peale korjas, on too sinises.
Tee peal rääkis ta meile veel, et homme on suur torm tulemas ning kui tahame saarele jõuda, peame seda tegema esimese päeva õhtuks. Olin enne just ilmateadet vaadanud ja polnud seal kirjas väga midagi, kuid mõne tunniga oli see üsna erinevaks muutunud. Muutsime siis natuke plaani ning eesmärgiks oli jõuda Westmannile esimese päeva õhtuks, et saaks seal siis ülejäänud aja korralikult tormilõksus olla.
Hea ilm jalutuseks.
Jõudsime Hveragerdisse, käisime seal ujumas ning sõime lõunat. Pärast seda helistasin saarele, et hostelis koht broneerida ja igal pool öeldakse, et kõik kinni. Mis, päriselt? Eelnevalt ütlesid mulle kõik suure kindlusega, et kuna pole enam Suvi, siis on seal kohti küllaga, ja nüüd siis selline uudis, tore tore. Ühesõnaga, kaugemale, kui Hveragerdi me ei jõudnutki ja üsna masendav on selle koha pealt. Järgmine päev möödus siis meil tormilõksus, mis ei olnud just väga meeldiv. Ülejärgmine päev oli ilm veidi paremaks läinud ning mõtlesime, et läheme lähedal olevatesse mägedesse matkama ja kuuma jõkke ujuma. Mägedes oli muidugi ilm täiesti teine ning tuli nii lund, rahet, vihma ja lörtsi, vahel seda ka koos 13m/s tuulega. Ikka ei tahtnud nii väga ujuma minna küll. Kohale jõudes olid jalad ja riided läbimärjad ning muidugi oli veel vaja poolteist tundi tagasi kõndida.
Kui jalad juba nagunii läbimjärjad on, siis saab ju jões neid soojendada.
Ja muidugi see päev, kui pidime tagasi Reykjaviki minema, oli ilm kõige ilusam.
Tegin eile Eesti teemalise õhtu. Sai Eesti sööki ja kuna kõik pidevalt räägivad, et neil pole õrna aimugi Eestimaast, siis see hõlmas ka kahetunnilist ettekannet Eesti ajaloost, loodusest ning kultuurist, seda kõike alates muinasajast kuni tänapäevani. Täna tegin kõik slaidiseks ja lisasin arhitektuuri, kokku tuli slaide üle neljakümne ja aega selle kõige läbivõtmiseks läheb vast oma kolm tundi. Eks küsige järgmist teemaõhtut nüüd, mina jään igatahes ootama.
Sai nüüd kaks nädalat Eskifjörduris läbi ja elan jälle Reykjavikis. Kokkuvõttes oli päris mõnus, kuigi teine nädal nädal kippus kohati igavaks muutuma, kuna olime ainult neljakesi. Muidugi sadas vahepeal ka lumi maha ja väliujulas oli sellise ilmaga tõesti omamoodi kogemus olla. Käisime ka päris palju kalal, ei saanud mitte midagi, aga nägin jälle ühte uudishimulikku hüljest, seega vähemalt see oli positiivne. Nägin veel koolilast rohtu söömas ja üks vanaema sõitis t-särgi väel jalgrattaga, kui lund sadas. Aga ida rannikul elavad inimesed pididki imelikud olema.
Jökusarlon ja meie bande, kui Eskifjördurisse läksime.
Tulime tagasi mööda põhjarannikut ja sellega on siis saarele esimene ring peale tehtud. Usun, et neid tuleb mitmeid veel. Kuna ilm just kõige parem ei olnud, siis otsustasime paar peatust vahele jätta ja kokku läks sõidule vist 11 tundi. Tuul oli vahepeal selline, et tahtis auto tee pealt ära pühkida. Talvel pidi üsna tavaline olema, et tuul auto tee pealt õhku tõstab. Jään seda igatahes ootama.
Dettifoss, ehk kõige võimsam juga Euroopas.
Reykjavikis käisime Laupäeval õhtul väljas. Siinne peatänav on õhtuti pea samamoodi ummistunud, nagu Tartus olev Rüütli tänav, kuid lisaks sõidavad ringi veel autod. Enamus ajast nad muidugi seisavad, ja kui liiguvad, siis kiirus on neil ehk 1km/h, seega on veidi koomiline vaadata. Ei tea, miks seda tänavat õhtuti autoliiklusele kinni ei panda, loogiline nagu oleks.
Koha nimi ei tule meelde, aga seal lõhnas nagu mädamuna ja olid mitmed happelised allikad, kuhu sisse väga kukkuda ei tahaks. See aur küll ohtlik ei olnud.
Täna oli vist siin esimene päev, kui ma taevas ühtegi pilve ei näinud. Lumi on ammu juba ära sulanud ja sooja on vast sama palju, kui Eestis. Muidugi pea terve minu päev möödus kontoris. Hakkasin töölaagritele infolehti ümber tegema ja selleks kulub ilmselt terve käesolev nädal. Isegi kui päikest ei näe, siis on tore igatahes näha, et Adobe Indesign jälle kasuks tuleb.
Käisime siin nädalavahetusel vahepeal ka Hamburger Factory´s. Burger ja friikartulid olid kokku umbes 10 eurot, aga see oli vist maailma parim burger, mida ma seni söönud olen. Peaks mõnikord veel minema.
Mets!
Reykjavik Halligrimskirkja kiriku tornist.
Ilm on siin mõnus. Pildid tehtud küll päevase vahega, kuid sama päeva hommikul oli täpselt sarnane päike, ja päeval siis lumetorm.
Tänavakunst Reykjaviki moodi.
Ufod.
Hetkel on väljas ülisuured ja erksad virmalised ja mina olen oma toas oleva katuseakna üle päris õnnelik. Igatahes peaks tõesti vist lähiajal kaamerale ühe statiivi muretsema.
Niisiis, jõudsin lõpuks oma uute elukohta kohale. Viibin siin vähemalt 2 nädalat, enne kui mööda põhjarannikut tagasi Reykjaviki suundun. Autosõit siia oli päris tore, läbisime terve Islandi lõunaranniku ja kuna tee peale jäi päris palju huvitavat, siis oli ka palju vahepeatuseid. Nägime ka reisibussi, mis keset mäge oli katki läinud. Osa inimesi hääletasid ja võtsime peale ühe suhteliselt lõbusa pere Tšehhist. Sõitsime lähimasse külasse, kus nad meiega seejärel soovisid vähemalt ühed õlled koos ära juua. Igati tore.
Sinist taevast näeb siin üsna harva ja road-tripiks mööda lõunarannikut oli ilmselgelt ideaalne päev.
Ka siin linnas on meil ujula kasutada. Pole küll nii lähedal, kui Reykjavikis, kuid 15-20 minutit kõndimist ka liiga ei tee. Ujulas on välibassein, saun, liumäed ja hotpotid, varem ise vist polegi sellises väliujulas käinud. Vihmaga on täiesti omamoodi kogemus ja arvan, et lumega võib kindlasti kõige mõnusam olla.
Arvestades, et siin elab ainult 1000 inimest, siis võib tunduda veidi naljakas, et selline ujula olemas on, kuid kuna siin igal pool eksisteerib tugev maa siseenergia, siis sooja vee saamine suurt midagi ei maksa ja ujulate ülalpidamine ilmselt väga kallis ei ole.
Vaade siis meie esifassaadilt. Täna hommikul oli nii paks udu, et vastas olevat fjordi eriti näha ei olnudki.
Ööbime siin ühes vanas koolimajas. Mulle räägiti, et siin olevat üks koristajatädi enesetapu teinud ja pidavat kummitama. Kõrval avati mõned aastad tagasi uus koolimaja ja ta oli vist oma tööst ilma jäänud. Siiani ma igatahes õhtuti veel kedagi mopiga pühkimas ei ole õnneks näinud.
Tänane hommik oli väga vihmane ja udune, seega workcampid jäid ära ja mul on ka aega seda kõike siin kirjutada. Praeguseks on ilm veidi paremaks läinud ja pärast lõunat ilmselt suundume ka õue. Õhtupoole tahaks kindlasti proovida kala ka püüda.
Selline pilt on siin üsna tavaline. Leidub suures ulatuses laavavälju, mis on nüüdseks kaetud samblaga, kuna midagi muud seal lihtsalt ei kasva. Antud pilt pole küll minu tehtud, autorit ei leinud ka.
See koht on siis üsna lähedale Eyjafjallajökulli vulkaanile. Seesama, mida võimatu hääldada on ja mis 2010. aastal purskama hakkas, pannes kinni terve Euroopa lennuliikluse. Sõitsime sealt mööda ja rääkisime, kui huvitav oleks, kui see kohe purskama hakkaks. Sama õhtu oli Postimehes uudis, et Vakla vulkaan on väga aktiivseks muutunud ja võib lähiajal purskama hakata, mis sealsamas kõrval asub.
Rannad on siin veidi erinevad, süsimustad. Päris päevitama sinna ei läheks vist.
Selliseid sõidukeid näeb siin üsna palju. Pole vist kohta, kuhu nendega ligi ei pääseks.
Käisime ka Jökusarlonis. Ilm oli väga vaikne ja tunne seal oli päris sürr. Hülgeid on seal palju ja jutu järgi pidavat kõik ka väga uudishimulikud olema. Ühte ma nägin, kuid pildile kahjuks ei saanud.
Islandil pidi olema 500 000 lammast, ning on olemas isegi raamat, kuhu nad kõik registreerida tuleb.
