Island!: Jäämaa

Jõudes Islandile ei läinud kaua, kui juba kulda kuulsin. Nimelt pidin lennujaamast võtma bussi, et Reykjaviki minna ja minu taga istusid kaks vanemat naisterahvast, kõnepruugi järgi oskaks arvata, et ehk Texasest. Tee ääres oli silt, mis näitas, et Reykjavik 50. Juhtusin pealt kuulma vestlust, mis oli selline:

-„Reykjavik 50, that is what?“

-„It can´t be miles surely, can it?“

-„No, I dont think so, what do they have here?“

-„50 kilo... something?“

-„50 kilograms?“

Bussisõit ise oli muidugi huvitav. Terve tee Reykjaviki ma vist midagi peale kivi ja sambla ei näinud, ka üht puud mitte.

Igatahes, ma võibolla nüüd lühidalt kirjutan ka, mis ma siin need mõned päevad teinud olen. Koheselt, kui ma Reedel Reykjaviki jõudsin, oli väljasõit Laugarasse. Kuna suveperiood on lõppemas, siis on töölaagrid läbi saamas ja seal toimus nö. lõpupidu või ärasaatmine. Üritus ise oli ühes töölaagri ööbimiskohas, ühes üsna uues hotellis, mis aasta või kaks tagasi pankrotti läks. Meenutas ausalt öelda The Shiningut, isegi kolmerattaline oli olemas, millega mööda koridori sõita sai. Inimesi oli vist igast maailma otsast ja nimesid just kerge meelde jätta polnud. Muidugi imelik oli ka, kui enamik kõik teineteist juba oma 6 kuud teavad, ise olles 5 tundi tagasi jõudnud.

Järgmine päev sai üsna palju seal kandis ringi käidud, pilte tehtud ja niisama oldud. Käisime kolmekesi sealses kirikus, kus parajasti missa toimus. Pastor kutsus koheselt ette, andis meile siis lugemikud, salmikud ka koheselt kätte. Tegime asjalikud näod pähe ja püüdsime järge hoida. Kohalikud tunduvad väga sõbralikud ja hiljem pastor veel kõneles meiega oma hea 15 minutit. Kokkuvõttes oli päris huvitav kogemus.

Siin pildil siis kirik, mida Laugarases külastasime. Võib küll tunduda uus, kuid vanust oli tal ikka omajagu ning ümber kiriku eksisteeris ka väike asula, millest enamus küll rüüstretkede käigus maha põles.

Hetkel elan ma siis Reykjaviki kesklinnas, terve linna kõige tähtsama tänava kõrval. Organisatsioonil on kokku mitu maja, on White House, milles ma ise hetkel olen, siis Blue House, Yellow House, Harbour House ja üks veel, mille nimi veidi keerukam on ja hetkel meelde ei tule.

Reykjaviki linn on üsna omamoodi, minule tundub olevat see segu nii Tartust, kui Tallinnast. Linna süda ise on vist pea sama väike, kui Tartul, kuid tegevust siin leidub palju. Peatänav, mille kõrval elan on täiesti võrreldav Tartus oleva Rüütli tänavaga, kuid ainus vahe tundub olevat see, et see on autodele tehtud liigeldavaks. Kuigi tänav on poode täis, siis osta siit midagi on mõttetu, hinnad on lihtsalt erakordselt kõrged. Baaris peab näiteks õlle eest välja käima 5-6 eurot ja muudest asjadest ei hakka rääkimagi. Riideid on mõtekas osta nädalavahetuseti siin toimuvalt kirbuturult. Ja alkoholiga on siin muidugi üldse oma teema. Toidupoodides on alkoholi müük keelatud ja selleks on ette nähtud spetsiaalsed poed. Üldse jõudis õlu ju Islandile alles umbkaudu 1985. aastal. Naljakas on asjaolu, et siinne hetkel kõige odavam õlu on Saku Originaal.

Vasakul siis Reykaviki peamine tänav, paremale poole hargnev tänav viib kiriku juurde.

Reykjavikis olev Halligrimskirkja kirik, mille ehitamine võttis aega 44 aastat.

See vaade avaneb siis Reykjavikis olevalt terviserajalt.

Nüüdseks olen siin olnud nädal aega ning täna on esimene päev, kus päike konkreetselt pilve tagant väljas on ning õues soe on. Kuulsin, et kodumaal on hetkel seis juba mitu päeva nukram ja Sügis on lõpuks kätte jõudnud. Üks väga mõnus asi siin olemise juures on veel see, et ujulas saab käia tasuta. Hetkel olen küll ainult väiksemat ujulat külastanud, mis on umbes 5 minuti kaugusel. Meie kasutuses on veel üks suurem, kus ka välibassein ja liumäed on, kuid sinna jõudnud pole. Väiksemas ujulas on väljas olemas hotpotid ning aurusaun, seega „very nice“ nagu mu toakaaslane ütleb.

Homme on minek Eskifjördurisse, mis asub Islandi ida poolses osas. Ees on 12 tunnine autosõit ja start on kohe hommikul. Plaan on olla seal 2 nädalat ja kui tagasi tulen, siis ilmselt on enamus rahvast koju reisinud ning jääme umbes neljakesi, enne kui uued näod kohale jõudma hakkavad.

Lubasin, et ei hakka siia mingeid kirjandeid kirjutama, seega üht-teist jäi kirjutamata, kuigi teksti kokku tuli ikka päris palju. Aga eks iga järgmine kord saab siis midagi lisada.

Kuigi pildilt ei tundu, on vesi siinsetes osades jõgedes tugevalt rohekat ja sinist tooni.

Hobuseid on Islandil kokku oma 100 000. Ehk umbes üks iga kolme elaniku kohta. Omapärase tõu üle ollakse siin ka väga uhked. Kui näiteks hobune mujale Euroopasse transportida, siis Islandile teda tagasi tuua ei tohi. Kuigi hobused on välimuselt küllaltki erinevad, siis kõige suurem erinevus pidi selles seisma, et Islandi hobuse kõnnak on täiesti erinev ja ratsutamine on sellepoolest sujuvam.