Eskifjörður

Niisiis, jõudsin lõpuks oma uute elukohta kohale. Viibin siin vähemalt 2 nädalat, enne kui mööda põhjarannikut tagasi Reykjaviki suundun. Autosõit siia oli päris tore, läbisime terve Islandi lõunaranniku ja kuna tee peale jäi päris palju huvitavat, siis oli ka palju vahepeatuseid. Nägime ka reisibussi, mis keset mäge oli katki läinud. Osa inimesi hääletasid ja võtsime peale ühe suhteliselt lõbusa pere Tšehhist. Sõitsime lähimasse külasse, kus nad meiega seejärel soovisid vähemalt ühed õlled koos ära juua. Igati tore.

Sinist taevast näeb siin üsna harva ja road-tripiks mööda lõunarannikut oli ilmselgelt ideaalne päev.

Ka siin linnas on meil ujula kasutada. Pole küll nii lähedal, kui Reykjavikis, kuid 15-20 minutit kõndimist ka liiga ei tee. Ujulas on välibassein, saun, liumäed ja hotpotid, varem ise vist polegi sellises väliujulas käinud. Vihmaga on täiesti omamoodi kogemus ja arvan, et lumega võib kindlasti kõige mõnusam olla. 

Arvestades, et siin elab ainult 1000 inimest, siis võib tunduda veidi naljakas, et selline ujula olemas on, kuid kuna siin igal pool eksisteerib tugev maa siseenergia, siis sooja vee saamine suurt midagi ei maksa ja ujulate ülalpidamine ilmselt väga kallis ei ole.

Vaade siis meie esifassaadilt. Täna hommikul oli nii paks udu, et vastas olevat fjordi eriti näha ei olnudki.

Ööbime siin ühes vanas koolimajas. Mulle räägiti, et siin olevat üks koristajatädi enesetapu teinud ja pidavat kummitama. Kõrval avati mõned aastad tagasi uus koolimaja ja ta oli vist oma tööst ilma jäänud. Siiani ma igatahes õhtuti veel kedagi mopiga pühkimas ei ole õnneks näinud.
Tänane hommik oli väga vihmane ja udune, seega workcampid jäid ära ja mul on ka aega seda kõike siin kirjutada. Praeguseks on ilm veidi paremaks läinud ja pärast lõunat ilmselt suundume ka õue. Õhtupoole tahaks kindlasti proovida kala ka püüda.

 Selline pilt on siin üsna tavaline. Leidub suures ulatuses laavavälju, mis on nüüdseks kaetud samblaga, kuna midagi muud seal lihtsalt ei kasva. Antud pilt pole küll minu tehtud, autorit ei leinud ka.

 See koht on siis üsna lähedale Eyjafjallajökulli vulkaanile. Seesama, mida võimatu hääldada on ja mis 2010. aastal purskama hakkas, pannes kinni terve Euroopa lennuliikluse. Sõitsime sealt mööda ja rääkisime, kui huvitav oleks, kui see kohe purskama hakkaks. Sama õhtu oli Postimehes uudis, et Vakla vulkaan on väga aktiivseks muutunud ja võib lähiajal purskama hakata, mis sealsamas kõrval asub.

 Rannad on siin veidi erinevad, süsimustad. Päris päevitama sinna ei läheks vist.

Selliseid sõidukeid näeb siin üsna palju. Pole vist kohta, kuhu nendega ligi ei pääseks.

Käisime ka Jökusarlonis. Ilm oli väga vaikne ja tunne seal oli päris sürr. Hülgeid on seal palju ja jutu järgi pidavat kõik ka väga uudishimulikud olema. Ühte ma nägin, kuid pildile kahjuks ei saanud.

Islandil pidi olema 500 000 lammast, ning on olemas isegi raamat, kuhu nad kõik registreerida tuleb.

Jäämaa

Jõudes Islandile ei läinud kaua, kui juba kulda kuulsin. Nimelt pidin lennujaamast võtma bussi, et Reykjaviki minna ja minu taga istusid kaks vanemat naisterahvast, kõnepruugi järgi oskaks arvata, et ehk Texasest. Tee ääres oli silt, mis näitas, et Reykjavik 50. Juhtusin pealt kuulma vestlust, mis oli selline:

-„Reykjavik 50, that is what?“

-„It can´t be miles surely, can it?“

-„No, I dont think so, what do they have here?“

-„50 kilo... something?“

-„50 kilograms?“

Bussisõit ise oli muidugi huvitav. Terve tee Reykjaviki ma vist midagi peale kivi ja sambla ei näinud, ka üht puud mitte.

Igatahes, ma võibolla nüüd lühidalt kirjutan ka, mis ma siin need mõned päevad teinud olen. Koheselt, kui ma Reedel Reykjaviki jõudsin, oli väljasõit Laugarasse. Kuna suveperiood on lõppemas, siis on töölaagrid läbi saamas ja seal toimus nö. lõpupidu või ärasaatmine. Üritus ise oli ühes töölaagri ööbimiskohas, ühes üsna uues hotellis, mis aasta või kaks tagasi pankrotti läks. Meenutas ausalt öelda The Shiningut, isegi kolmerattaline oli olemas, millega mööda koridori sõita sai. Inimesi oli vist igast maailma otsast ja nimesid just kerge meelde jätta polnud. Muidugi imelik oli ka, kui enamik kõik teineteist juba oma 6 kuud teavad, ise olles 5 tundi tagasi jõudnud.

Järgmine päev sai üsna palju seal kandis ringi käidud, pilte tehtud ja niisama oldud. Käisime kolmekesi sealses kirikus, kus parajasti missa toimus. Pastor kutsus koheselt ette, andis meile siis lugemikud, salmikud ka koheselt kätte. Tegime asjalikud näod pähe ja püüdsime järge hoida. Kohalikud tunduvad väga sõbralikud ja hiljem pastor veel kõneles meiega oma hea 15 minutit. Kokkuvõttes oli päris huvitav kogemus.

Siin pildil siis kirik, mida Laugarases külastasime. Võib küll tunduda uus, kuid vanust oli tal ikka omajagu ning ümber kiriku eksisteeris ka väike asula, millest enamus küll rüüstretkede käigus maha põles.

Hetkel elan ma siis Reykjaviki kesklinnas, terve linna kõige tähtsama tänava kõrval. Organisatsioonil on kokku mitu maja, on White House, milles ma ise hetkel olen, siis Blue House, Yellow House, Harbour House ja üks veel, mille nimi veidi keerukam on ja hetkel meelde ei tule.

Reykjaviki linn on üsna omamoodi, minule tundub olevat see segu nii Tartust, kui Tallinnast. Linna süda ise on vist pea sama väike, kui Tartul, kuid tegevust siin leidub palju. Peatänav, mille kõrval elan on täiesti võrreldav Tartus oleva Rüütli tänavaga, kuid ainus vahe tundub olevat see,  et see on autodele tehtud liigeldavaks. Kuigi tänav on poode täis, siis osta siit midagi on mõttetu, hinnad on lihtsalt erakordselt kõrged. Baaris peab näiteks õlle eest välja käima 5-6 eurot ja muudest asjadest ei hakka rääkimagi. Riideid on mõtekas osta nädalavahetuseti siin toimuvalt kirbuturult. Ja alkoholiga on siin muidugi üldse oma teema. Toidupoodides on alkoholi müük keelatud ja selleks on ette nähtud spetsiaalsed poed. Üldse jõudis õlu ju Islandile alles umbkaudu 1985. aastal. Naljakas on asjaolu, et siinne hetkel kõige odavam õlu on Saku Originaal.

Vasakul siis Reykaviki peamine tänav, paremale poole hargnev tänav viib kiriku juurde.

Reykjavikis olev Halligrimskirkja kirik, mille ehitamine võttis aega 44 aastat.

See vaade avaneb siis Reykjavikis olevalt terviserajalt.

Nüüdseks olen siin olnud nädal aega ning täna on esimene päev, kus päike konkreetselt pilve tagant väljas on ning õues soe on. Kuulsin, et kodumaal on hetkel seis juba mitu päeva nukram ja Sügis on lõpuks kätte jõudnud. Üks väga mõnus asi siin olemise juures on veel see, et ujulas saab käia tasuta. Hetkel olen küll ainult väiksemat ujulat külastanud, mis on umbes 5 minuti kaugusel. Meie kasutuses on veel üks suurem, kus ka välibassein ja liumäed on, kuid sinna jõudnud pole. Väiksemas ujulas on väljas olemas hotpotid ning aurusaun, seega „very nice“ nagu mu toakaaslane ütleb.

Homme on minek Eskifjördurisse, mis asub Islandi ida poolses osas. Ees on 12 tunnine autosõit ja start on kohe hommikul. Plaan on olla seal 2 nädalat ja kui tagasi tulen, siis ilmselt on enamus rahvast koju reisinud ning jääme umbes neljakesi, enne kui uued näod kohale jõudma hakkavad.

Lubasin, et ei hakka siia mingeid kirjandeid kirjutama, seega üht-teist jäi kirjutamata, kuigi teksti kokku tuli  ikka päris palju. Aga eks iga järgmine kord saab siis midagi lisada.

Kuigi pildilt ei tundu, on vesi siinsetes osades jõgedes tugevalt rohekat ja sinist tooni.

Hobuseid on Islandil kokku oma 100 000. Ehk umbes üks iga kolme elaniku kohta. Omapärase tõu üle ollakse siin ka väga uhked. Kui näiteks hobune mujale Euroopasse transportida, siis Islandile teda tagasi tuua ei tohi. Kuigi hobused on välimuselt küllaltki erinevad, siis kõige suurem erinevus pidi selles seisma, et Islandi hobuse kõnnak on täiesti erinev ja ratsutamine on sellepoolest sujuvam.

Muru- ja sammalkatused on siin üsna tavapärased. See maja on küll üks Laugarase kiriku kõrvalhoonetest.

Selline oli umbes siis vaade sellest Laugarases asuvas mahajäetud hotellist, kus kaks ööd olime. Ilmselt saan veel seal üsna mitu korda käia.

Kas teadsite, et Islandil pole kahepaikseid?