Lumi

Mõtlesin, et võtan täna ennast veidi kokku ja kirjutan üle pika aja jälle midagi. Alustaks siis sündmustest, mis toimusid umbes kuu aega tagasi. 

Nimelt toimub iga aasta siin Reykjavikis suur Airwavesi muusikafestival, kus artistid mängivad pea kõikjal baarides üle Reykjaviki ning ka peamises kontsertmajas - Harpas. Ka iga aasta on meie organisatsioon sellega seoses töölaagrit pidanud ning vabatahtlikke saatnud pileteid müüma ja muid asju sellega seoses korraldama. Kõik saavad sellega kaasa ka tasuta festivalipassi, mille hind muidu oleks umbes 240 euro kanti. Otsustasin ka ise kaasa teha ning olin neli päeva tööl Harpas, nö. backstage alas ja aitasin õhtuseid asju ette korraldada. See koosnes muidugi sellest, et enamus ajast jõin teed/kohvi ning kuulasin üksinda keset saali soundchecke. 

Harpa kontsertmaja.

Muidugi mulle endale olid enamus artiste täiesti tundmatud ja väga midagi arvata ei osanud. Üheks peaesinejaks siin oli Olafur Arnalds, kelle kontserdid alati ülikiirelt välja müüakse. Sai temaga ka vesteldud, kuid siis polnud õrna aimugi, kes ta tegelikult on. Lähiajal peaks ta ka Tallinnas esinema ja soovitaks vaatama minna. Üheks ta inspiratsiooniks on just Arvo Pärt. Teine peaesineja oli Kraftwerk, kelle kontserdil pidi 3D visuaalide jaoks prille kandma, terve see kontsert kummitab siiani. Esines ka üks Eesti bänd - Jakob Juhkam bänd, kes päris mõnusat proge tegid.

Pärast festivali mõtlesime, et tahaks veidi rahu ning tuli plaan, et sõidame Reykjavikist välja mõneks päevaks. Otsustasime, et läheme Westmanni saarele. See asub Islandi lõunaosas ning autoga on sadamasse umbes 5 tundi, ning seejärel praam sõidab saarele pool tundi. Arvasime, et läheme häälega ja esimese peatuse mõtlesime teha Hveragerdis, kust seejärel siis järgmine päev edasi minna. Kuna Hveragerdis on ka üks meie töölaagreid, siis oli see igati sobiv. 

Enne hääletamist rääkisin, et kui lihtne on siin niiviisi kuulsaid isikuid kohata. Mõni sekund hiljem jääb meie kõrvale seisma päris uhke maastur ning juht rääkis, et kuna läheb ise ka Hveragerdisse, siis viskab meid ära. Naljakas oli see, et me ei jõudnud hääletama hakatagi, kui juba keegi kinni pidas. Tee peal juhtusin siis küsima, et mida ta teeb ning sain vastuseks, et tal on lastesaade üle 100s riigis. Veera koheselt ütles, et tal on kogu aeg tunne olnud, et teab teda kusagilt. Nimeks siis Lazy Town. Ma ise kuulnud pole, kuid pidi mujal päris populaarne olema. Siiani mõtlen, et oli ikka üks kummaline kokkusattumus.

Tüüp, kes meid siis peale korjas, on too sinises.

Tee peal rääkis ta meile veel, et homme on suur torm tulemas ning kui tahame saarele jõuda, peame seda tegema esimese päeva õhtuks. Olin enne just ilmateadet vaadanud ja polnud seal kirjas väga midagi, kuid mõne tunniga oli see üsna erinevaks muutunud. Muutsime siis natuke plaani ning eesmärgiks oli jõuda Westmannile esimese päeva õhtuks, et saaks seal siis ülejäänud aja korralikult tormilõksus olla.

Hea ilm jalutuseks.

Jõudsime Hveragerdisse, käisime seal ujumas ning sõime lõunat. Pärast seda helistasin saarele, et hostelis koht broneerida ja igal pool öeldakse, et kõik kinni. Mis, päriselt? Eelnevalt ütlesid mulle kõik suure kindlusega, et kuna pole enam Suvi, siis on seal kohti küllaga, ja nüüd siis selline uudis, tore tore. Ühesõnaga, kaugemale, kui Hveragerdi me ei jõudnutki ja üsna masendav on selle koha pealt. Järgmine päev möödus siis meil tormilõksus, mis ei olnud just väga meeldiv. Ülejärgmine päev oli ilm veidi paremaks läinud ning mõtlesime, et läheme lähedal olevatesse mägedesse matkama ja kuuma jõkke ujuma. Mägedes oli muidugi ilm täiesti teine ning tuli nii lund, rahet, vihma ja lörtsi, vahel seda ka koos 13m/s tuulega. Ikka ei tahtnud nii väga ujuma minna küll. Kohale jõudes olid jalad ja riided läbimärjad ning muidugi oli veel vaja poolteist tundi tagasi kõndida. 

Kui jalad juba nagunii läbimjärjad on, siis saab ju jões neid soojendada.

Ja muidugi see päev, kui pidime tagasi Reykjaviki minema, oli ilm kõige ilusam.

Tegin eile Eesti teemalise õhtu. Sai Eesti sööki ja kuna kõik pidevalt räägivad, et neil pole õrna aimugi Eestimaast, siis see hõlmas ka kahetunnilist ettekannet Eesti ajaloost, loodusest ning kultuurist, seda kõike alates muinasajast kuni tänapäevani. Täna tegin kõik slaidiseks ja lisasin arhitektuuri, kokku tuli slaide üle neljakümne ja aega selle kõige läbivõtmiseks läheb vast oma kolm tundi. Eks küsige järgmist teemaõhtut nüüd, mina jään igatahes ootama.